reede, 30. november 2012

Õunamaius jäätisepalliga

Vahepeal tundub mulle, et olen (endale) vabanduste väljamõtlemise maailmameister.  Aga nüüd juba hakkab vaikselt imelik, kui sõprade küsimuse peale "Miks ma enam üldse trenni ei tee?" vastan ma täpselt samamoodi nagu neli kuud tagasi, kuigi taustsüsteem ja tingimused juba ammu teised. Hirmsasti igatsen taga seda head tunnet, mis pärast trenni tegemist oli.

Hetkel on lastega kodus olles mu toitumine küll suhteliselt pekkis. Mai saa aru, kas asi on meie korteri planeeringus, aga ükskõik kuhu poole ma meie korteris ka ei liiguks, alati jääb külmkapp tee peale :) Kuna magusat ma Jette ees süüa ei taha (Jettel lihtsalt mingi eriline suhe söögiga - ta ei ütle peaaegu kunagi "ei" toidule ning külas käies on ta valdavalt spetsialiseerunud toidulaua hävitamisele), siis üritan ma kogu maailma magusa laste une ajal endale sisse ajada.  

Tegelikult oleks ju tore vahelduseks ennast liigutama hakata ja vähe tervislikumaid asju tarbida. Kuna ma olen gurmaanikalduvustega ja heast toidust ei suuda väga loobuda ning elan põhimõtte järgi, et "elu tuleb nautida", siis pooldan alati rohkem liikumist kui lemmikkoogitüki söömata jätmist. Näljased inimesed on tigedad ja miks loobuda sellest, mis tekitab sinus positiivseid emotsioone. Eksole. Mul siiamaani meeles, kuidas Kadrioru Vesivärava kohvikus kõrvallauas olevad nii umbes 70-aastased daamid kommi krõbistasid ja kuidas üks väga hästi hoolitsetud väljanägemisega daam keeldus kommi võtmas, kuna ütles, et taljele hakkab, aga siis ikka selle kommikese vastu võttis :) See oli korraga nii armas ja naljakas.

Igatahes, pühkisin oma tossudelt tolmu ära, panin Eminemi mängima ja lendasin Kadriorgu jooksma. Ja kui tavaliselt aasta lõpus pannakse paika uue aasta lubadusi, siis lubasin mina endale, et alates selle aasta novembrist teen iga nädal vähemalt kolm korda trenni. Ja väljakutse mõttes sai ka sõbranna Marinaga väike kihlvedu tehtud, mille detailidest pikemalt praegu ei räägiks ;) Nii et arvatavasti hakkab nüüd mingi aeg mul blogis tiba tervislikumaid ja kergemaid toite olema.

Kui varem tundus mulle, et lihtsasti valmistatavad toidud ei ole kindlasti nii head kui keeruliselt ja aeganõudvalt tehtud, siis viimasel ajal tundub mulle pigem vastupidi. Lihtne võib olla superhea! On ju näiteks ka restoran Moon peakokk Roman Zastserinski öelnud, et liiga palju komponente võivad toidu hoopis nässu keerata ja lõpuks on maitsemeele osas täiesti iseloomutu toit. Näiteks suvel tegin Lotta katsikuteks sellise atraktiivse nimega kooki nagu "maailma parim rabarberikook". Selle kallal tuli ikka päris tükk aega nokitseda. Valmis sai aga "täiesti tavaline ja vaid-üks-kord-proovimist-väärt-kook". Vot nii.

Nii et seekord üks hästi lihtne aga väga maitsev ning vastavalt mu uusaastasoovile "kerge" maius. Ja Andres Märtin (ma tean, et sa loed seda blogi salaja, kuigi ei tunnista seda :)), sulle peaks see maius ka sobima - ei mingit jahuollust.

Hea sooja jõuluhõngulise maiuse kõrvale siis onu Uno-lt Michael Buble "Home".

Õunamaius jäätisepalliga

Vaja läheb:
õunu
tumedat suhkrut (võib ka fariinisuhkrut)
kaneeli
eriti rammusat koorejäätist (see sobib kõige paremini)

Lõigu õunad sektoriteks ja kata vormi põhi õuntega. Peale raputa pruuni suhkrut ja seejärel ohtralt kaneeli. Pane 180-kraadisesse ahju u 20 minutiks (oleneb õuntest ka), kuni õunad on piisavalt pehmed ja isuäratavalt karamelliseerunud. Lase natukene jahtuda ning serveeris ühe suuuure vaniljejäätisepalliga.
Ise raputasime jäätisepalli peale veel Jamie Oliveri kakao-tsilli-kaneelipuru.



1 kommentaar:

  1. Lisaks vahvatele retseptidele saab siin blogis ka hea ülevaate sinu elus toimuvast. Väga tore! :)

    VastaKustuta