teisipäev, 15. jaanuar 2013

Ricotta-mozzarella pirukas pestoga

Sellised päevad, kus Pipi keeldub kategooriliselt lõunaunne jäämast ja üritab kõik oma pahandused päeva esimeses pooles enne lõunaunne minekut ära teha, võivad olla tõeliselt väsitavad. Kaua oodatud rahu ja vaikuse asemel jätkub "seiklus" sellega, et pean iga natukese aja tagant teda magamistoa ukse peal keelitama kukerpalle voodis mittetegema ning minu unistus Jette pikast-pikast-pikast lõunaunest (või siis kasvõi mingisugusestki unest) hakkab vaikselt  hääbuma. Ei päästa ka teadmine, et Sulla tuleb peale tööd otse koju, sest preili on nii kaval, et valib minu "piinamiseks" just sellised päevad, kui Sulla jõuab alles uneajaks. 

Oli siis üks selline päev jälle, kus Pipi lihtsalt lollitas magamistoas ja ma mõtlesin, et selle asemel, et teda iga natukese aja tagant oma mahasurutud kannatamatusega magama suruda, teen midagi kasulikku. Istutasin ennast diivanile ja üritasin "Minu Gruusia" raamatut lugeda, mis on jube mõnusalt soravalt kirjutatud ning seni Minu sarjast loetud raamatutest mu meelest parim. Soovitan. Igatahes pärast paari lehekülje lugemist tundsin, et sellise ühtlase häiriva müra taustal ei suuda ikka keskenduda ja rahulikult raamatu lugemist nautida. 

Nii, et võtsin siis kasutusele action B ja seadsin sammud köögi poole. Seda just seetõttu, et Pipile kohutavalt meeldib kokkamist vaadata ja ise käpa "sisse" lüüa. Pealegi meeldib meile mõlemale süüa, kes Pipit näinud, see teab seda väga hästi. Lõin Pipi magamistoa ukse lahti, ütlesin, et läheb küpsetamiseks ja seadsin sammud köögi poole. 

Seekord toimus siis retsepti valimine sedasi, et kõigepealt lõin külmkapi ukse lahti ja vaatasin, mis meil seal on. Silma hakkasid ricotta, pesto ja mozzarella juust. Lõin need ained google-sse ja leidsin superhea Toomas Läätse, kes on kohvik Sfääri omanik, mozzarella-ricotta quiche-i/piruka. Kui varematest kokkamistest teadsin, et pesto ja mozzarella sobivad imehästi kokku, siis selle retsepti puhul veendusin, et nendele kahele ricotta lisamine teeb asja veelgi paremaks. Kuna lastele läheb mozzarella ja ricotta jube hästi peale, siis ei olnud kahtlustki, et see pirukas läheb kohe tegemisele. Mõeldud-tehtud.

Nüüd olen seda retsepti ka natuke timminud ning maitse on iga korraga paremaks läinud .. või siis minu näljasuseaste... Ise olin muidugi väga rahul, et selle asemel, et kramplikult ja viimase närviraku pingutusena Pipit lõunaunne suruda, tegime koos midagi sellist, mis mõlemale meelerahu pakkus ja mida koos pärast nautida saime. Cheers.

Ricotta-mozzarella pirukas pestoga

Põhi:
150 gr (kolmveerand klaasi) täistera nisujahu
100 gr taluvõid
1 spl suhkrut
2 tl soola

Peale:
200 gr mozzarellat (pühvli)
250 gr Otto ricotta kohupiima (maitsestamata)
pestot (u 3 spl)
kirsstomateid (väike pakk)
2 muna
250 ml kohvikoort
soola, pipart

Põhja jaoks sega omavahel kuivained, lisa võitükid ja mätsi ühtlaseks tainapalliks. Nii kaua, kui ahi kuumeneb, pane külmkappi. Võta u 24 cm koogivorm ning suru tainas vormi  äärtele ja põhja. Tee taignasse kahvliga augud. Pane 180-kraadilisse ahju u 14 minutiks. Seejärel lao põhja peale mozzarella viilud, hõõru mozzarella peale pestot. Ma panin pestot kohe julgelt, sest see annab pirukale imehea maitse. Purusta mozzarella peale kätega ricotta kohupiim. Seejärel lao peale poolitatud kirsstomatid. 
Klopi munad, lisa kohvikoor ning maitsesta segu soola ja pipra. Vala segu vormi. 
Küpseta pirukat ahjus u 30 minutit. Enne serveerimist lase u 20 minutit hanguda, kuna alguses on pirukas lõikamiseks liiga pehme. Serveeri värske salatiga.
P.S. Alloleval pildil on näha, missugune Pipi nägu on, kui käsil on pahanduste tegemine :)






2 kommentaari: