Õunamaius jäätisepalliga

Vahepeal tundub mulle, et olen (endale) vabanduste väljamõtlemise maailmameister.  Aga nüüd juba hakkab vaikselt imelik, kui sõprade küsimuse peale "Miks ma enam üldse trenni ei tee?" vastan ma täpselt samamoodi nagu neli kuud tagasi, kuigi taustsüsteem ja tingimused juba ammu teised. Hirmsasti igatsen taga seda head tunnet, mis pärast trenni tegemist oli.

Hetkel on lastega kodus olles mu toitumine küll suhteliselt pekkis. Mai saa aru, kas asi on meie korteri planeeringus, aga ükskõik kuhu poole ma meie korteris ka ei liiguks, alati jääb külmkapp tee peale :) Kuna magusat ma Jette ees süüa ei taha (Jettel lihtsalt mingi eriline suhe söögiga - ta ei ütle peaaegu kunagi "ei" toidule ning külas käies on ta valdavalt spetsialiseerunud toidulaua hävitamisele), siis üritan ma kogu maailma magusa laste une ajal endale sisse ajada.  

Tegelikult oleks ju tore vahelduseks ennast liigutama hakata ja vähe tervislikumaid asju tarbida. Kuna ma olen gurmaanikalduvustega ja heast toidust ei suuda väga loobuda ning elan põhimõtte järgi, et "elu tuleb nautida", siis pooldan alati rohkem liikumist kui lemmikkoogitüki söömata jätmist. Näljased inimesed on tigedad ja miks loobuda sellest, mis tekitab sinus positiivseid emotsioone. Eksole. Mul siiamaani meeles, kuidas Kadrioru Vesivärava kohvikus kõrvallauas olevad nii umbes 70-aastased daamid kommi krõbistasid ja kuidas üks väga hästi hoolitsetud väljanägemisega daam keeldus kommi võtmas, kuna ütles, et taljele hakkab, aga siis ikka selle kommikese vastu võttis :) See oli korraga nii armas ja naljakas.

Igatahes, pühkisin oma tossudelt tolmu ära, panin Eminemi mängima ja lendasin Kadriorgu jooksma. Ja kui tavaliselt aasta lõpus pannakse paika uue aasta lubadusi, siis lubasin mina endale, et alates selle aasta novembrist teen iga nädal vähemalt kolm korda trenni. Ja väljakutse mõttes sai ka sõbranna Marinaga väike kihlvedu tehtud, mille detailidest pikemalt praegu ei räägiks ;) Nii et arvatavasti hakkab nüüd mingi aeg mul blogis tiba tervislikumaid ja kergemaid toite olema.

Kui varem tundus mulle, et lihtsasti valmistatavad toidud ei ole kindlasti nii head kui keeruliselt ja aeganõudvalt tehtud, siis viimasel ajal tundub mulle pigem vastupidi. Lihtne võib olla superhea! On ju näiteks ka restoran Moon peakokk Roman Zastserinski öelnud, et liiga palju komponente võivad toidu hoopis nässu keerata ja lõpuks on maitsemeele osas täiesti iseloomutu toit. Näiteks suvel tegin Lotta katsikuteks sellise atraktiivse nimega kooki nagu "maailma parim rabarberikook". Selle kallal tuli ikka päris tükk aega nokitseda. Valmis sai aga "täiesti tavaline ja vaid-üks-kord-proovimist-väärt-kook". Vot nii.

Nii et seekord üks hästi lihtne aga väga maitsev ning vastavalt mu uusaastasoovile "kerge" maius. Ja Andres Märtin (ma tean, et sa loed seda blogi salaja, kuigi ei tunnista seda :)), sulle peaks see maius ka sobima - ei mingit jahuollust.

Hea sooja jõuluhõngulise maiuse kõrvale siis onu Uno-lt Michael Buble "Home".

Õunamaius jäätisepalliga

Vaja läheb:
õunu
tumedat suhkrut (võib ka fariinisuhkrut)
kaneeli
eriti rammusat koorejäätist (see sobib kõige paremini)

Lõigu õunad sektoriteks ja kata vormi põhi õuntega. Peale raputa pruuni suhkrut ja seejärel ohtralt kaneeli. Pane 180-kraadisesse ahju u 20 minutiks (oleneb õuntest ka), kuni õunad on piisavalt pehmed ja isuäratavalt karamelliseerunud. Lase natukene jahtuda ning serveeris ühe suuuure vaniljejäätisepalliga.

Ise raputasime jäätisepalli peale veel Jamie Oliveri kakao-tsilli-kaneelipuru.

Sõprus

Arvatavasti tänase blogipostitusega ma mingit uudistekünnist eilse raamatumüüjate afterparty järelkaja foonil ei saavuta, aga seep see eesmärk polegi. Tahan hoopis oma blogipostitusega teha suure pai oma armsatele sõpradele/sõbrannadele, kes on alati valmis aitama ja uute asjadega kaasa tulema. Mulle inimesed väga meeldivad:) Eriti just sellised, kelles on piisavalt spontaansust, kes ei kaalu 100 korda enne, kui midagi mittetavapärast tegema hakkavad, kes ei luba suure suuga ja pärast sama suure suuga ei mõtle vabandusi välja. Sellised, kes on muretud ning kellel on piisavalt julgust sinuga vahel mittenõustuda ning kellega on ok mittemidagi rääkides ühes ruumis viibida. Ägedad ja meeldejäävad mälestused tekivad just selliste inimestega, kes vastavad su mõnikord liiga hullumeelsele või esialgu-mitte-just-kõige-paremale-ideele "miks mitte, teeme ära!". Ja ausalt öeldes ei tule mul praegu meelde mittemidagi, mida ma kahetseksin või teeksin teistmoodi. Pigem hoopis selliseid asju, mida oleks võinud ikka teha, kuid mis ebaratsionaalsuse, üldise halvakspanu saamise hirmus vms põhjusel tegemata jäi. 

Igal juhul otsustasin ma laupäeva hommikul küpsetada oma heale sõbrannale Kärdile Austraalia banaani-õunaleiba pekaanipähklitega ja porgandi-seemne küpsiseid. Tänutäheks selle eest, et ta oli lahkesti nõus õhtul väikest Lotta-Liisi hoidma, et saaksime Sullaga raamatumüüjate auhinna banketile minna. Kuigi õhtu lõppes sellega, et Lotta maandus Kärdiga samuti hotellis õnnetu ja näljasena (keeldus söömast ja ei olnud mittemillegiga rahul), siis saime siiski oma kõhud täis söödud ja enam-vähem banketi lõpuni ära oldud. Aftekal Koit Toome rütmidel tantsukeerutamine jäi siis see aasta (jälle) ära, kuna lisaks Lottale oli ka Jette hoidjale konkreetselt selgeks teinud, et tema magama põhimõtteliselt täna ei lähe. Kanged naised mul siin kodus! 

Selle Austraalia leiva retsepti kaevasin ma kunagi välja Austraalia köögi õhtuks, mida ma rahvusköögi õhtute sarjas korraldasin. Mai oska öelda, mis selle leiva Austraalia-päraseks teeb, sest pole kunagi sealmail käinud. Aga igaljuhul oli see nii populaarne, et kadus laualt enne, kui kõik külalised kohale jõudsid. 

Porgandi-seemne küpsistele langes valik aga seetõttu, et nendel pimedatel sügis/talveõhtutel tekkinud suurt magusaisu on igaljuhul kergem (sõna otsese mõttes) väiksemaid süümepiinu tundes saata mööda PORGANDIküpsiseid nosides kui sokolaadi kugistades. 

Igal juhul on mul nii hea meel, et mul on nii ägedad sõbrannad ja selle postitusega saadan tänusõnad teele eelkõige Kärdile!!! 

Õuna-banaanileib pekaanipähklitega

100 gr sulatatud võid
Pool tassi pruuni suhkrut
Pool tassi valget suhkrut
2 muna
3 tl hapukoort
1 purustatud banaan
1 tl vaniljesuhkrut
2 klaasi täistera nisujahu
1 tl küpsetuspulbrit
1 tl soodat
½ tl kaneeli
2 kooritud ja tükeldatud õuna
½ klaasi pekaanipähkleid 

Vahusta või suhkruga ning lisa munad. Vala juurde hapukoor, purustatud banaan ja vaniljesuhkur. Eraldi kausis sega omavahel jahu, küpsetuspulber, sooda ja kaneel. Järk-järgult sega kokku või-suhkru-muna seguga. Viimasena lisa taignasse ettevaatlikult tükeldatud õunad ja pähklid. Küpseta 180-kraadise kuumuse juures u 50 minutit. Maitseb kõige paremini poolsoojalt.

Porgandi-seemneküpsised

180 gr võid
1,5 dl suhkrut 
u.200g riivitud porgandit
5,5 dl jahu
1tl küpsetuspulbrit
1tl vanillisuhkrut
näputäis soola

Vahusta sulatatud või suhkruga, lisa segule peenelt riivitud porgandid. Sega juurde omavahel segatud kuivained. Lisa kaks peotäit linaseemneid ning üks peotäis kõrvitsaseemneid. Vormi käega taignast väikesed pallikesed ja suru need laperguseks. Pintselda munaga, raputa peale kaneeli. 
Küpseta 200-kraadises ahjus 15 minutit. Küpsised jäävad äärtest mõnusalt krõbedad ning keskelt pehmed. 

Ricotta-marjakook

Öeldakse, et maitsed on erinevad - see, mis on ühe jaoks jube hea võib teise jaoks olla jälle lihtsalt jube. Kõige ausamaid ja kokkajale mitte eriti just meeltmööda kommentaare kuuleb minu arvates eelkõige  makaroni-kartuli-usku meesterahvastelt: a la selle toidu oleks võinud leiutamata jätta, kas söön enne toidu serveerimist paar võileiba ka (pärast seda, kui on mu kunstiteost näinud), mis meil homme söögiks on (soov teada, kas homme kodus SÜÜA ka saab:)) jne. Aga teate, see ricotta kook meeldib kõigile, kohe tõsiselt!!! Ma olen seda ikka väääga palju kordi teinud ja kordagi pole veel kooki alles jäänud ning tulnud vaikimisi taldriku tühjendamist (seda käitumisstiili viljeleb näiteks mu isa, kes sööb alati viisakalt taldriku tühjaks ning ei julge iitsatadagi, et see pole päris see). Nii, et kui seda kooki süüakse ilma igasuguste kommentaarideta, siis on teil koostisosadest midagi lisamata jäänud ja/või on kõik külalised (eesti) meesterahvad, kes lihtsalt häbenevad imehead kooki kiita, veel teiste meeste kuuldes:)

Ja toredam on selle koogi juures ka seda, et ei tule pool päeva mässata, vaid koogi ahju panemiseni läheb max 20-25 minutit. Ja mitte sellised 20-25-minutit, nagu Jamie Oliveri 30-minuti roogade saates, kus tundub, et Jamie on enne pool päeva kõik ettevalmistused teinud, et vajalik kraam poole meetri raadiuselt hakitult kätte võtta ja potti visata. 

Kuna mulle väga magusad koogid ei maitse, siis tegin vastavalt sellele kohendusi ka retseptis. Olen seda kooki proovinud igasuguste marjadega  ning vaieldamatuks võitjaks on osutunud mustsõstrad ning parimaks jäätise palliks koogi peal eriti rammus koorejäätis või siis Vau vaniljejäätis. Selline magus-hapu koostis on imehea! Kõige toredam on see, et lapsed seda kooki väga ei armasta (mustsõstra hapususe pärast vist), nii et  saan seda kooki rahulikult kodus süüa, ilma et keegi küljes ripuks ning toimuks pidev võitlus järgmise ampsu pärast. 

Lisaks maitsemeelele siis midagi ilusat ka kõrvadele Uku Suvistelt: http://www.youtube.com/watch?v=leHMfhufyhg. 

Põhi:

pool pakki Digestive küpsiseid (200gr)

50 gr võid

Täidis:

300 gr ricotta kohupiimapastat (Tervise oma on parim)

300 gr 20%-list hapukoort

4 spl Vilma Juubeli tordipulbrit

2 muna

1 spl suhkrut

1 tl vaniljeekstrakti või pool teelusikatäit vaniljesuhkrut

200 gr mustsõstraid (kui külmutatult, siis ka kartulitärklist, millega marjad enne üle raputada, kuna siis ei lähe nad koogi sees plögiseks) või siis teisi meelepäraseid marju

Kate:

50 gr võid

Vilma Juubeli tordipulbrit 

Valmistamine:

Purusta digestive küpsised, lisa sulatatud või ning sega ühtlased massiks. Suru mass lahtikäiva koogivormi põhja. 
Vahusta munad suhkruga, lisa ricotta, hapukoor, vanilje ja Juubeli tordipulber ning vala segu küpsise põhjale.
Külmutatud marjad puista üle kartulitärklisega ning viska segule peale. 
Katte jaoks sulata või ning lisa sinna nii palju juubeli tordipulbrit, et tekib sõrmede küljest lahti tulev puru. Puista puru täidisele. 
Pane kook 200-kraadisesse ahju 35-minutiks. Pärast seda lülita ahi välja ning jäta kook ahju tahenema. 

Kõige parem on minu arvates kooki serveerida kergelt soojana vanilje jäätise palliga. Järgmine päev maitseb kook samuti väga hästi. Mmmmmmmm...

Sipsi maius

Selle maiuse retsepti ma lihtsalt pean siia blogisse üles riputama, sest minu arvates on see üks väheseid maiuseid, kus imelühikese ajaga on võimalik valmistada ülimaitsev magustoit.  Sipsi maiusega on selline lugu, et jõudsin selle maiuse tegemiseni läbi oma töökaaslase, kes oli seda söönud Haapsalus Anni Arro Müürivahe kohvikus, retsepti Anni kokaraamatust välja kaevanud ning pärast esimest tegemist maiust taevani kiitis. Võtsin ka siis selle tegemise ette ja veendusin, et tõesti on tegemist väga mõnusa magustoiduga, ainult pisut rammusega... Tegin siis retseptis päris suured muudatused ning minu arvates on tulemus mitu korda parem (ja tervislikum) kui originaalretsept. Võtsin siis kohe endale ka õiguse maiusele enda poolt uus nimi panna - Sipsi maius. Patenti pole veel taotlenud ...
Kui Kalamajas avati kohvik Boheem, siis korraldasid nad retseptivõistluse, kus võitjate road pandi menüüsse ja nimetati siis vastavalt autori nimele a la Lauri pasta, Triinu pannkoogid jne. Saatsin siis mina ka suure uhkusega oma Sipsi maiuse retsepti, aga vastuseks tuli kiri, et olen oma retsepti saatmisega hiljaks jäänud. Mjah, väike pettumus oli küll hinges ja tunne, et terve Eesti rahvas nüüd kannatab:) Aga tegin endale ühe Sipsi maiuse ja tuju oli jälle hea!
Eriti mõnusaks saab selle maiuse teha nii, et paned pooljahtunud maiusele külma valget jätta peale ning raputad veel mandlilaaste. Mmmmmmm... Tõeline nauding. See on üks vähestest asjadest, mille tegemise on ka Sulla ära õppinud ja isegi vabatahtlikult õhtuti teinud. Nii, et vahepeal juhtub ka imesid:) Ja kui abikaasa kiidab, siis peab ikka hea asi olema, eksole:) See blogipostitus on teile, kallid ETJ-kad!!!

Vaja läheb: 
4 munakollast ja 4 munavalget
400 grammi maitsestamata rasvatut kohupiima (kõige parem on spetsiaalselt küpsetamiseks mõeldud maitsetu kohupiimakreem, näiteks Alma oma)
6 supilusikatäit maitsestamata jogurtit
1 spl vaniljesuhkrut (võib panna ka vaniljeekstrakti)
3 spl suhkrut (soovitavalt tumedat suhkrut)
8 teeküpsist (soovitavalt vanilje oma, sokolaadiküpsistega ei tule kõige parem)
Kartulitärklist (külmutatud marjadele), et marjade vedelik ei valguks maiuse peale laiali
Külmutatud maasikaid, mustikaid või muid marju (maasikatega minu arvates kõige parem)
Mandlilaaste
Serveerimiseks valget vaniljejäätist (kõige parem on Vau vaniljejäätis)

Valmistamine:
Võta 4 suuremat või 6 keskmist muffini vormi. Purusta näppude vahel sinna küpsised, tavaliselt läheb ühte muffini vormi 1,5-2 küpsist. Eraldi kausis klopi munakollased, lisa kohupiim, maitsestamata jogurt, vaniljesuhkur ja tavaline suhkur ning sega korralikult. Kohevama massi saad siis, kui vispeldad korralikult segu. Viimaks lisa segule vahustatud munavalged.
Teises kausi poolita külmutatud maasikat (nii umbes 15 tükki) ja kui on siis ka mustikaid. Lisa sinna umbes 2 teelusikat tärklist ning sega omavahel kokku. Lisa tärklised marjad küpsise puru peale vormidesse ning selle peale teises kausis kokkusegatud mass. Kõige peale raputa mandlilaaste. Küpseta vormid 175 kraadi juures 35 minutit. 
Pärast ahjust võtmist lase natukene jahtuda ning serveeri poolsoojalt koos vaniljejäätisega. Viib lausa keele alla. Kõige toredam selle juures on see, et maiuse ettevalmistamiseks läheb max 10 minutit ning see sobib suurepäraselt ka  hilisõhtuseks snäkiks. 

Kõrvitsa-toorjuustu muffinid

Nii, otsustasin siis asja lõpuks kätte võtta ja oma lemmikretseptid blogisse kokku koguda. Tegelikult on mul arvutis valmis (pildid veel lisamata) raamatukujul juba väike kogumik minu lemmikutest, aga sinna piltide lisamine on miskipärast juba üle aasta aega võtnud. Viimased kaks aastat olen mõelnud, et nüüd äkki jõuludeks õnnestub ära trükkida, aga võta näpust. Aga ausalt öeldes on vahepeal juba nii palju uusi lemmikuid tekkinud, kes on vanad raamatusse kogutud lemmikud juba ammu troonilt lükanud, nii et see raamatu trükkimine olekski juba natuke küsimärgi all. 

Aga siia plaan hakata panema selliseid retsepte, mis on nii maitsvad, et on läinud või lähevad kindlasti kordustegemisele. Ühtlasi on kriteeriumiteks tervislikkus ja valmistamise lihtsus. Elu muutub ka kohe kõvasti lihtsamaks, kui ei pea retsepti Oma Maitse ajakirjade hunnikust või siis kokaraamatute virnast iga kord uuesti välja kaevama. 

Magusaid asju on mulle alati meeldinud rohkem küpsetada kui soolaseid, seega hakkab siin blogis leiduma kindlasti rohkem magusamaiatele mõeldud roogasid. 

Ausalt öeldes on mul eelnevatel aastatel Halloweenist suht kama olnud. Aga seekord mõtlesin, et päris äge oleks Pipiga kõrvitsast mingit kolli välja kraapida ja siis pärast kõrvitsasisust midagi isuäratavat küpsetada. Olin väga pettunud, kui meie kodu Keskturg oli kõrvitsast lage ja vastu vahtisid hoopis hurmaad ja Ungari apelsinid. Ja see aasta pidi veel kõrvitsauputus olema... Kuidagi naljakas tundub kodumaist kõrvitsat Stockmannist hingehinnaga osta. Aga see selleks. Tegime siis kõrvitsajuustukooki, mis tuli enam-vähem ok, aga mingit vau-effekti ei tekkinud. Kuna kõrvitsapüreed jäi kõvasti üle, siis pärast googeldamist otsustasin teha kõrvitsa-toorjuustumuffineid. Üldiselt ma muffini-inimene pole, kuna mulle tunduvad need liiga saiased, mis ajavad lihtsalt kõhu punni ja pärast tahaks ikka ühte sokolaaditükki. Aga kuna siia retsepti läheb veel toorjuust, siis tundus see retsept piisavalt huvitav, et endas natukenegi muffinilembust tekitada. Muffinid arvatavasti kuuluvad ka sellisesse toidukategooriasse, mis meeldivad enamus lastele, seega on see suurepärane võimalus ka Pipil suu magusaks saada. Ja tulemus oli superhea! Mõnusad mahlased ampsud. Järgmine päev sõbrannad ka kiitsid, endal mõlemad suupooled muffinit täis:) Ja muidugi kõige suurema vaikiva komplimendi sain oma Jettelt ja Markuselt, kes põsed punnis muffineid hävitasid:) 

Et suutäis võimalikult tervislik oleks, asendasin tavalise valge nisujahu täisteranisujahuga ning kasutasin tumedat suhkrut. 

Kõrvitsa-toorjuustumuffinid

Tainas:

2 muna

2 dl tumedat suhkrut

1,2 dl oliiviõli

2,5 dl kõrvitsapüreed

400 ml täistera nisujahu

0,5 tl soodat

1 tl kaneeli

0,5 tl jahvatatud ingverit

0,25 tl muskaatpähkli maitseainet

Täidis:

120 g toorjuustu

1 dl tuhksuhkrut

Puru:

2,5 spl nisujahu

2 spl suhkrut

2 spl sulatatud võid

Kõige pealt valmista täidis vahustades toasoe toorjuust ja tuhksuhkur. Et muffinisse tuleks äge ümmargune toorjuustu pallike, siis tõsta toorjuustukreem küpsetuspaberile ja keera tihedalt rulli. Tõsta sügavkülma vähemalt 2 tunniks. Kuna ise olen suhteliselt kärsitu, siis jätsin selle sügavkülma paneku etapi vahele ja ikka tulid ilusad pallikesed muffinite sisse.

Puru jaoks näpi  kõik koostisained puru-taoliseks massiks. 

Muffinitainaks vahusta toasoojad munad suhkruga. Lisa õli ja kõrvitsapüree, sega ühtlakseks. Sega teises kausis jahu, sooda, kaneel, muskaatpähkel, jahvatatud ingver ja sool. Lisa kuivainete segu muna-kõrvitsamassile, sega ühtlaseks tainaks.

 

Võta toorjuustumass sügavkülmikust ja lõika 12 tükiks. Kui varasemalt pole pannud toorjuustu-tuhksuhkrusegu külmikusse, siis lihtsalt pane igasse muffinivormi augukesse üks supilusikatäis täidist. Tõsta igasse muffinivormi 1-2 spl tainast, kata toorjuustutükiga. Tõsta taas tainast peale, et toorjuustutäidis oleks ilusti peidetud ja kõige peale raputa puru. Küpseta muffineid 180-kraadises ahjus u. 25-30 minutit.

Sellest kogusest tuleb u. 12 muffinit. Kohvi kõrvale ideaalne amps!!!