neljapäev, 3. jaanuar 2013

Kardemoni-apelsini-kohupiimakook

See on ikka kummaline, kuidas suhtumine ebaõnnestumisse on viimaste aastatega muutunud ning saanud pigem sellise positiivse sildi külge. Kasvõi kokkamise osas. Tegin üks päev leiba, läks täiesti pekki, tuli kõva kui telliskivi, lendas prügikasti. Teine päev tegin imeilusast blogipildist lummatuna kõrvitsasufleed. Mässamist kui palju, aga maitses nagu magus pooltoores munapuding. Varem oleksin olnud jube pettunud ja kirunud mahavisatud aega ja tooraineid ning mõelnud, et "kõva" kokk olen küll, kui võtan ahjust välja suhteliselt söömiskõlbmatuid asju. Aga seekord oli hoopis naljakas ning mõtlesin, et paganama igav oleks ikka ju, kui  kõik asjad tuleksid esimese ropsuga hästi välja. Siis nagu ei olekski kuhugi enam edasi areneda ning asja (projekti:)) võlu tuhmuks suhteliselt kiiresti. Selline stabiilne kõik-on-kogu-aeg-hästi-olek ja kõik-tuleb-alati-välja tekitab mugavustsooni, mis halvab minu arvates arengu ning emotsionaalse rollercoasteri (mis lisab särtsu elule).

Sellepärast mulle vist meeldibki lumelauasõit, kus alguses tundsin ennast täieliku äbarikuna, aga see tunne, kuidas sa muutud kogu aeg järjest paremaks ja enesekindlamaks, on nii mõnus. Ja seetõttu ei hakka ka igav ning laua nurka viskamise asemel tekkis sportlik huvi järjest paremaks saada. Muidugi on mul ka selliseid asju, kus igasugune areng tundub ilmvõimatu (minu jaoks siis). Nagu näiteks orienteerumine/kaardi lugemine, mille jaoks on minu arvates vaja geneetilist eelsoodumust :) Nii et selles osas ma ei kavatse lähima aja jooksul  mingit arenguhüpet teha, vaid orienteerumise kolmapäevakutel truult ikka Sullat metsas "jälitada".

Ja siis teine asi, mille üle ma jõuluajal mõtisklesin, on asjade nautimine. Omades kaksikõde, oli elu kuni keskkooli lõpuni üks pidev võistlemine: kes on parem koolis, kes on parem trennis, kes parem laps kodus jne. Jube väsitav ikka ja selline pidev võistlusmoment pani palju asju mittenautima. Nagu näiteks suusatamas käimine, kus ma ei nautinud mõnusat libisemist ilusal metsarajal vaid pigem mõtlesin sellele, et ma jumala eest sõidaks rohkem kilomeetreid kui mu õde. Praegu mõeldes tundub ikka suht haiglane eksole ... Aga nüüd ei huvita mind mitte üks raas (kohe ausalt), kas keegi on minust parem või mitte, vaid ma NAUDIN, seda mida teen, ikka täiega. Nii et jõulude ja aastavahetuse vahel libistatud suusakilomeetrid olid ülimõnusad! Elu tundus nii ... magus.

Et elu veel magusamaks teha, soovitan soojalt seda kardemoni-apelsini-kohupiimakooki, mille Jette 2. aasta sünnipäevaks tegin. Ja mulle nii meeldis, et Jettele see kook läks väga peale:)

Kardemoni-apelsini-kohupiimakook

Põhi:
3 dl nisujahu
1 dl rukkijahu
1 tl küpsetuspulbrit
3 spl suhkrut
näputäis soola
200 gr toasooja võid
3-5 sl vett

Täidis:
500 gr vanilje kohupiima (teralist ja lahjat)
300 gr hapukoort
1 dl suhkrut
2 spl kartulitärklist
2 tl jahvatatud kardemoni
4 muna
1 apelsini riivitud koor
poole apelsini pressitud mahl
kaunistuseks vaniljejäätist (eriti rammusat:))

Põhja jaoks sega kokku kõik kuivained, seejärel lisa võitükid ning vesi. Sõtku tainas ühtlaseks ning pane koogivormi põhja ja külgedele. Aseta vorm külma nii kauauks kui koogi täidist valmistad. Täidise jaoks sega kõigepealt omavahel kuivained. Eralda munakollased munavalgest. Munakollaste hulka lisa poole apelsini mahl ning ühe apelsini riivitud koor. Lisa munakollase-apelsini selgule kuivained ning seejärel kohupiim ja hapukoor. Kõige viimaks vahusta munavalged ning lisa ettevaatlikult segule. Vala segu vormi ning küpseta 180 kraadi juures u 55 minutit. Seejärel pane ahi kinni ja jäta kook ahju tahenema. Pane kook ööseks külmkappi tahenema.
Serveeri kooki vaniljejäätise palliga.


2 kommentaari:

  1. Sul on valmistamisõpetusest välja jäänud, mis hetkel lisada täidisese hapukoor ja kohupiim :)

    VastaKustuta
  2. Tänud teavitamast. Parandasin vea ära:)

    VastaKustuta